Vanaema põrandavaip

Tegin ka väikse katsetuse nami-namis toimuva isamaalise koogivõistluse raames. Lubasin Siljale rahvusliku seelikumustri tegemist mingi aeg kindlasti ka ise katsetada, kiirete aegade kiuste hakkasid näpud aga üha enam ja enam sügelema ning kauem kui loetud tunnid ei suutnud asja edasi lükata. No et kuidas see asi siis ikkagi mul õnnestuks...

Täpsemalt ideed arendama ja vormistama hakates tuli mõte aga teha üks "vanaema põrandavaip", mis oleks värviline, kergesti ja kiirelt valmiv ning lihtsalt "jupitatav" nagu kaltsutekk ikka!





























Sisuks sai väga lihtne kolmekorruseline ja kolme küpsise pikkune shokolaadiküpsise-hapukoore kihistus. Peale roheline martsipan ja sellele omakorda triibustik värvitud martsipanide jääkidest, mis kodus just leidus.
Teki otstesse sõlmisin linasest lõimest narmad ja torkasin õrnalt martsipani sisse. Nagu päris vaibal ikka.
Seda tekki võiks "kududa" tegelikult ju meetrite viisi! Väga lihtne valmistada just koos lastega!

Põrandavaipa eksponeerisime minu tütrekese, kingakarbist tehtud mobiilses nukumajas mis vajaks ka hädasti just vaibakest.

Mitu sentimeetrit kooki teile, palun?

Hõrgutiste kohvik

Kuskilt raadiost jäi kõrvataha, et 24. veebruaril ei tohi naised isegi sukavardaid kätte võtta. No ma ei tea kust sellised uskumused küll pärinevad aga mina tegin siis küll kõvasti pattu ja rahmeldasin küpsetades ikka head mitmed tunnid.

Meie lugupeetud Vabariigi sünnipäeva puhul sai minu pidulaud kaetud Viimsi Rannarahva Muuseumi õdusasse "paadisaali". Seda lauakatmist kutsun hellitavalt hõrgutiste kohvikuks, sest kostitame külalisi suures valikus peenemat sorti küpsetistega, mis valmistatud parimatest toorainetest ja sooja südamega!

Suur aitäh Janale kampalöömise eest, Mari-Annile vahva pildi eest ja muidugi sügav kummardus ka kõigile kallitele kohvikulistele! Seekordse kohvikupäeva tulu läheb ühte toredasse heategevusprojekti, millest peagi ka kuulete.

Leivamaius

Selle mõnusa vahukoorese leivakreemi võiks täiesti vabalt eesti rahvusliku magustoidu valimisel üheks peanominendiks esitada. Mina tegin seda maiuseks vastlapäeva puhul, imehea!

Pruunista 125 g riivitud leiba (parim on tahkem koduleib) koos 1 dl suhkruga supilusikatäies taluvõis mõnusalt karamelliseks. Maitsesta vähese kaneeliga ja jahuta täielikult. Järgmiseks vahusta 300 ml 35%-list koort vähese suhkruga (umbes 1 supilusikajagu). Sega jahtunud leivapuru ühtlaselt vahustatud koore sisse. Tõsta kreem kaussidesse ja serveeri hapukama moosiga. Minu arvates on parim valik jõhvikatest toormoos.

Seda kreemi süües tunned esmalt vahukoore mõnusat siidist pehmust, siis jõhvikatoormoosi mõnusat hapukust mis sobib hella vahukoorega imeliselt. Ja siis jäävad suhu mõnusad krõbedad karamelliseeritud leivapuru tükikesed, mis mõnusalt hamba all krabisevad.

Tekkiski nüüd mõte seda leivakreemi veel mujalgi ära kasutada, tuleb katsetama hakata, idee juba jookseb....

Meekook

Täiesti uskumatu kui lihtsatest koostisainetest valmib suurepärane kook. Veel imelisem on jälgida reaktsiooni, kui puistada retsepti juhist järgides sooda otse vedelapoolsesse taignasse. Omamoodi omapärasel viisil saavad ka taignaplaadid ahjus oma ilusa pruuni värvi ja seda hämmastava kiirusega.
Kui keegi peaks meekoogiga mässama hakkama, ärgu hapukooretäidisega kihtide vahel koonerdagu. See tundub meekoogi puhul olema rusikareegel nr 1.

Rugelach küpsised

Rugelach küpsised - tundub, et ühed keerukaimad küpsised maailmas. Inspiratsiooni pakkus taas Heidi Park, kellest ilmus detsembrikuu Oma Maitses tore lugemine koos retseptidega.

Küpsised maitsesid imeliselt kuid pole kindel, et ma nende tegemist ka edaspidi ette võtan. Tõenäoliselt on siingi mingi muhe nipp, et tainas nii kohutavalt kleepuv ei oleks... Osa küpsistest said täidiseks kaneeli/suhkrusegu ja teine osa martsipanitäidise. Ja kuna ülikleepuva taignaga hakkamasaamine osutus mulle ikka parajaks pähkliks, kroonisin oma küpsised ka pähklitükkidega. Ilusad said küll, pole midagi öelda!

Karjala pirukad

Üks minu soomlannast tuttav lubas mulle juba tükk aega tagasi, et õpetab mulle ühel ilusal päeval ehtsaid karjala pirukaid tegema. Minu lemmikud on porgandiga, mmm... Aga kuna aeg lendab ja lendab nii võimatult kiiresti, pole meie ühist karjala pirukate õpituba veel aset leidnud.

Kuna nami-namikad ajasid oma ühisküpsetamisega pirukaisu peale, võtsin selle küpsetamise ise ette. Retsepti võtsin Nami-namist, ei oska seda hästi siia linkida. Uskumatu, kui kaua võib üks tõeline riisipuder keeda.... Muu oli selle kõrval kõik kukepea! Aga pirukad jäid ausad, tasub proovimist. Tegin kõrvale ka mõnusa rammusa munavõi.

Kui kunagi peaks see karjala pirukate õpituba siiski aset leidma ja ma sealt mõne nipi lisaks saan, avaldan selle siin kindlasti!